Umbes nädalapäevad tagasi (täpsemalt 4. mail) võtsin siin nö. järelmõtiskella selle suurüritamise kohta ning nentisin lõpuks, et minu arvamise kohaselt jäi asi veidi poolikuks. Seda eelkõige just organisatoorses küljes… Küll aga vaigistas mu meeli telepurgist nii 4. kui 5. mail mahahõigutud laused, et risu äravedamine on organiseeritud ja vältab 7. maini. Täna on mitmes mai?! Alljärgnevatelt piltidelt, mis tehtud täna, on märgata, et võrreldes 4. mail pildistatuga pole suurt sittagi muutunud. Ainumas, mis mingi õrna mulje edenemisest jättis on see, et toona laustühjalt seisnud kolmas konteiner oli tänaseks iva täidist saanud. Kõik muu oli sama - endiselt palistasid sissesõidurada rehvihunnikud ja nende all lämbuvad ju taimed. Ning ka see õitsev võpsik, kuhu needsinatsed liikuripastlad on suvaliselt heidetud, on kaunis täbaras seisus ja võib selle “ärategemise” abil otsagi leida…

Ühesõnaga kinnistus mu seisukoht ja arusaam selle (kellegi?) promoürituse suhtes ning meenusid (negatiivses võtmes) N.Liidu aegsed laupäevakud, kus aeti rahvas kokku, songiti natuke midagi teha ja lõunast hakati kõnesid pidama ning viint viskama. Ja loomulikult loeti see sonkimine tehtuks ning kinnitati allkirjaga viisaastakuplaani, mis vastavalt siis kahe või kolme aastaga täideti :P

Kuidas siis on - (ära)tehtud?! Või on hüva ideega üritus hääde tavade ja traditsioonide kohaselt natukene läbimõtlemata saanud ja seetõttu ka khmm… poolikuks jäänud? Sellest on küll tuline kahju, sest mis mõte on sellisel ärategemisel?! Konkreetses kohas sai risu vaid ühest hunnikust teise kantud ja muidugi sorteeritud, aga edasi? Kui nüüd äkki mingil joobaril sajokk pähe hakkab peksma ning need rehvihunnikud põlema aetakse? Ja veel üks täna kerkinud küsimus - mis sellise konteineri seisupäev ka maksab? Ma ei suuda küll hetkel hästi uskuda, et kasumit rihtiv ettevõte ehk siis Prügivedu OÜ sellises mahus häätegevusega raatsiks tegeleda… Ja kes maksab? :P

Loodetavasti tehti mujal tõesti ära ja ei jäetud asja poolikuks…

Ehk iva teaduslikumalt Carduelis carduelis. Kuuendal mail sai silmaringi avardamise eesmärgil mööda Maarjamäe ning Lasnamäe vahelist tüher- ja jäätmaad kolatud (seal nähtavasti ei tehtudki ära). Ega seal suurt miskit hingematvalt kaunist silma ei hakanud… Ütleme nii, et päeva päästsid kaks ohakalindu, kelle käbinokkimist ja sellega kaasnevaid akrobaatilisi asendeid sai ikka tõhus pooltund vaadeldud. Ja muidugi pilti tehtud :D Paraku said tulemid taas veidi “lillaservalised”, sest kohati täitsa toimiv säästuobjektiiv jätab järgmisel hetkel tummiselt soovida :P Ent mõned etemad tulemid nende sulepallide tegutsemisest siiski:

Nagu eile lubatud - nii täna ka tehtud. Läksin rästikut jahtima. Mitu tundi jahtisin väga hoolega, kuid rästik oli sel ajal kuskil mujal või peitis end võpsikus ning pidas mu ponnistusi vaadates nö. peenikest :D Ühesõnaga ei mingit rästikut… Konnaga sain hoopis kokku ja päris mitmega sealjuures - olid teised ühe vana ja suure metallanuma oma riigiks kuulutanud ning pungitasid seal silmi… Mõned näited neist vahvatest ja kahepaigalistest isenditest:

No sai täna siis üle aja taas fotojahitud… Homme on plaan rästikut jahtima minna ja seepärast saigi just täna märgi- ja sildiotsinguil käidud. Mõned seletavad sõnad ka siis pilteile juurde - esimesed kolm on konkreetne märk sellest, et ühel (nähtavasti) itimehel on kaabeldus kokkujooksnud ja kui sellisel hetkel juhtub haamer käepärast olema… Neljandal pildil seisab Eesti Draamateatri avalik ülestunnistus - neil on seal kõik täis :D Viiendal on näha STV prügikastireklaami tõeline sõnum, mille keegi usin kleepija on Vabaduse väljaku ääres üldsusele viitsinud avaldada. Ja kuues - kaunis pentsik on sellist hoiatust maikuus vaadelda ning mõistatada, et kus see lumi nüüd ometi selliste plusskraadide juures variseb?! Selline saak siis sedapuhku…

Eile sai taas käidud korraks nn. “prügila-kajaka” tegemisi kaemas - tahaks ikka väga neid veel haudumisjärgus olevaid sulepalle näha ja jäädvustada. Niipaljukest oli võrreldes varasemaga teistmoodi, et alguses konutas pesal isaslind, kes mind nähes end momentaalselt väga madalaks litsus. Ent vaid korraks - hetk hiljem kargas ta juba krapsakalt püsti ja hakkas ohust (st. minust) eemale kihutama. Läheduses patseerival emaslinnul ei jäänud seega midagi muud üle, kui oma puhkehetk katkestada ja taas asend pesal sissevõtta. Sedapuhku enam hirmu tema olemises ei olnud ning seepärast võtsin talle veidi lähemale liikuda. Rahulikult ja äkkliigutamisest hoidudes. Seiras mind küll, kuid jäi kaunis rahulikuks - küllap on hakanud mu kaamerakolakaga juba väikestviisi äraharjuma :D Samas - ega seal midagi kohutavat ju pole - tuleb miski tegelane, nokitseb ivake ebamäärase atribuutika kallal ja läheb siis taas minema… Lahkudes tekkis mõte, et kuivõrd see isasem pool tundub arg ja ehk ka koba olema, siis äkki peaks järgmise visiidi ajal emaslinnule värsket kalamoona ninaesiseks kaasavõtma…